Kiirterast tuntakse ka tuuleterasena või eesmise terasena, tuntud ka kui valge teras. See tähendab, et isegi õhu käes jahutatuna võib see kõvastuda ja olla väga terav. See on omamoodi keerulise koostisega legeerteras, mis sisaldab volframi, molübdeeni, kroomi, vanaadiumi, koobaltit ja muid karbiidi moodustavaid elemente. Legeerelementide koguhulk on umbes 10-25 protsenti. See suudab endiselt säilitada kõrget kõvadust kiirlõikamisel tekkiva suure kuumuse tingimustes (umbes 500 kraadi) ja HRC võib olla üle 60. See on kiirterase punase kõvaduse peamine omadus.
Pärast karastamist ja madalal temperatuuril karastamist on süsiniktööriista teras toatemperatuuril kõrge kõvadus, kuid kui temperatuur on kõrgem kui 200 kraadi, langeb kõvadus järsult. 500 kraadi juures on kõvadus langenud lõõmutamisolekuga sarnasele tasemele, kaotades täielikult metalli lõikamise võime, mis piirab süsiniku tööriistaterase kasutamist lõikeriistade valmistamisel. Kiirterast saab kasutada lõikeriistade tootmiseks selle hea punase kõvaduse tõttu, mis korvab süsiniku tööriistaterase saatuslikud puudused.
Üldiselt kiirterase tõmbetugevuskatset ei tehta, kuid peamiselt tehakse metallograafilisi ja kõvaduskatseid. Pärast korralikku kuumtöötlemist võib volfram- ja molübdeenkiirteraste Rockwelli kõvadus ulatuda üle 63 ja koobaltkiirterase üle 65. Terase happesse sukeldatud makrostruktuuril ei tohi olla palja silmaga nähtavaid kokkutõmbumisõõnsusi ega koorumist. Keskkoht on lahti. Üldiselt peaks lõtvus olema väiksem kui 1. aste. Metallograafiline uuring hõlmab peamiselt kolme elementi: dekarbureeritud kiht, mikrostruktuur ja karbiidi ebaühtlus.
